Lehmasõnnik aitab saavutada Eesti kliimaeesmärgid
ÜRO kliimakonverents on läbi ning edasine segane. Konverentsi eelsed ja algsed kajastused nii Eestis kui ka üle piiri hõlmasid peamiselt noore keskkonnaaktivisti Greta Thunbergi seilamist konverentsile koos austraallastest juutuuberitega ning tema saamist uudisteajakirja Time aasta inimeseks. Õnneks tõi konverentsi teine nädal just EL kliimapoliitika vaatest uusi ja sisulisemaid suundi.
Nimelt on EK poolt avalikustatud Euroopa roheleppe eesmärgid võtmas kliimapoliitikas palju selgemat ja ambitsioonikamat kuju. Nii nagu Euroopa roheleppes on transpordi heitkoguste vähendamisel suur rõhk, on see oluline pusletükk ka Eesti kliimapoliitikas.
Kui Euroopas tervikuna on heitkogused näidanud viimastel aastatel stabiilset kahanemistrendi, siis erandiks on transpordisektor, kus on vastupidiselt näha suunda ülespoole. Transport annab veerandi ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest ja kasvab endiselt. Kliimaneutraalsuse saavutamiseks on vaja Euroopa Komisjoni nägemuse kohaselt 2050. aastaks vähendada transpordis tekkivaid heitkoguseid 90% võrra. Maantee-, raudtee-, lennundus- ja veetransport peavad kõik sellele kaasa aitama.
Samamoodi Eestis. Meie põlevkivil põhinevast energiatootmisest loobumine on küll näiliselt põhiline lahendus kliimaprobleemidele, aga ära kipub ununema, et selle kõrval on sisuliselt teine ainuke võimalus heidet vähendada transpordisektoris. Selle saavutamiseks ei piisa täna tibusammudest elektriautode kasutuselevõtu toetamiseks, vaid peaksime vaatama kogu sektori potentsiaali tervikuna.
Oleme selgelt jätnud kasutamata roheliste transpordikütuste, sealhulgas biometaani ehk rohegaasi laialdasema kasutuselevõtu võimalused. Julgen väita, et Eesti riigi potentsiaal on 2030. aastaks jäätmetest valmistavatest kütuste osakaalu tõsta ligi 10-le protsendile. Erinevad uuringud on näidanud, et Eestis saaks toota 200-400 miljonit m3 biometaani, millega saaks asendada ca 30% kasutatavatest vedelkütustest. Täna toodetakse ainult 7 miljonit m3. 
Kui seni on olnud keskkonnasõbraliku autokütuse eeskuju surugaas, mille heide on veerandi võrra väiksem kui diiselkütusel ja bensiinil, siis rohegaas on veelgi suurem samm CO2-neutraalsuse suunas. Rohegaasi CO2 heide on ca 4-5 korda väiksem võrreldes fossiilsete vedelkütustega. Seda toodetakse kohalikest jäätmetest, mitte metsa mahavõtmisest või põlevkivist.
Lisaks, kui põlevkivi jätkub erinevatel hinnangutel üle 100 aasta, siis rohegaasi jätkub nii kauaks, kuniks midagi käärib. Seda saab teha näiteks reoveest, sõnnikust, virtsast, toidujäätmetest. Sisuliselt saab seda ka igapäevaselt prügikasti lendavatest õunasüdametest või kartulikoortest, need kõik võivad olla toormeks rohegaasi tootmisel. Oluline on ka, et rohegaasi põlemisel ei moodustu peenosakesi nagu õli või ka puidu põletamisel tekkiv tahm ja suits, mis on märkimisväärseks ohuks tervisele ja kõige surmavam õhusaaste liik.
Tundub selles valguses arusaamatu, miks me ei langeta ikka veel põhimõttelist valikut puhtama keskkonna suunas ning miks on biomassi kasutuselevõtt täna topanud. Esiteks on laialdasemaks tootmiseks tänane jäätmekorraldus liiga leebe ning nõuaks prügisorteerimisele rangemaid reegleid. Teiseks ei ole riik täna väga selgelt rohegaasi kasutuselevõttu pikaajaliselt planeerinud. Mis tähendab ettevõtjatele vähest investeerimiskindlust ning selge pikaajalise strateegia puudumist. Nii näiteks liigub ühistransport alles teokiirusel rohekütustele üle minnes.
Kuna Eesti autokütuste tarbimine on täna teravalt kaldu fossiilkütuste poole, siis sarnaselt teiste keskkonnasäästlike valikute kujundamisel, vajab ka rohegaas riigipoolset tuge. Tänase seisuga kasutatakse autode kütusepaakides 74% diislit, 24% bensiini ning vaid 1% gaaskütuseid, selle muutus ei toimu üleöö. Mida saaks teha, et saavutada rohekütuste osakaalu kasv ning sellega ka märkimisväärne osa kliimaeesmärkide saavutamisest?
Toon välja mõned lahendused ja mõttekohad nende saavutamiseks:
- Riigi järjekindlus ning pikk vaade madala saaste ja taastuvate kütuste leviku toetamisel olgu selleks otsetoetuste- või aktsiisipoliitika. Arvestades, et ettevõtjail tuleb teha väga suuri investeeringuid tootmisse, tanklaketi laiendamisse ning tootearendusse, on pikaajalise kindluse omamine oluline.
- Selgemate ja rangemate biojäätmete kogumise nõuete täitmine ning järelevalve. Kui kõik eratarbijad sorteeriksid ja koguksid eraldi biojäätmeid, saaks sellest toota ligi 15 miljonit m3 biometaani aastas. Täna moodustab kolmandik olmeprügist just biojäätmetest, selle suunamine biometaani tootmisse aitaks vähendada ka prügilate koormust. Lisaks võimaldaksid näiteks jaekettidele kehtestatavad karmimad nõuded seda osakaalu veelgi märkimisväärselt kasvatada.
- Kui täna on tarbijad valmis üha rohkem keskkonnasõbralikke ja soodsaid valikuid langetama, siis tuleks elektriautode kõrval riigil õlg alla panna ka gaasiautode soetamisele. Siin on aga oluline riigi enda eeskuju sõidukipargi kujundamisel. Soovides puhtamat ja vaiksemat linnaõhku ning tervemat elukeskkonda, peaks lisaks Pärnu, Tartu ja Tallinna ühistranspordile kaaluma ka teised linnad gaasi kasutusele üleminekut. Näiteks politsei, päästeamet, prügiautod võiksid üle minna kohaliku rohegaasi kasutamisele.
- Oluline hoob on riigihangete seaduse nõuete rakendamine, millega muuta kohustuslikuks rohekütuste kasutamine. See aitaks kaasa ka kõikide tarbijate huvides oleva tanklakettide arendamisele.
Võidaksid kõik – keskkond oleks oluliselt puhtam, inimesed tervemad, jäätmemajandus korrastatum ning kohalikel ettevõtetel rohkem tööd. Kaasneb ka kütuste varustuskindlus ning tootmistegevuse kasvu läbi positiivne mõju kogu meie majandusele. Samuti oleksime astunud vägagi reaalse sammu kliimaeesmärkide saavutamise suunal.
Täispikkuses artikkel on avaldatud Postimehes (16.12.2019): https://leht.postimees.ee/6850757/eesti-gaas-lehmasonnikuga-kliimaeesmarkideni
