Andke vatte!
Taksojuht, poliitik ja pankur räägivad täna sama juttu. Pole vahet, kas istud Tallinki taksos, riigikogus või Äriplaani konverentsil. Kõneldakse megadest ja gigadest, vattidest ja ampritest, molekulidest ja elektronidest. Ehk rohkem isegi kui sõjast. Energiast on üleöö saanud kaup ja kohe ka üks kõige kallim. 
Lisaks füüsikale ja keemiale on avardunud ka meie geograafia-alased teadmised. Oleme teada saanud ja õppinud hääldama kohanimesid nagu – Olkiluoto, Inkoo, Inčukalns. Mis siis et loomulikumalt ja paremini tuleks meil välja Letipea, Paldiski ja Tootsi. Aga selline see seis praegu on, et Eesti tuumajaam ja gaasikraan asuvad Soomes, Eesti gaasielektrijaamad Lätis ja Leedus ning Eesti suuremad tuulepargid Leedus ja Poolas. Nii juhitavaid kui juhtimatuid võimsusi juhivad naabrid.
Igal juhul on võimas, et energiast räägitakse, aga häbilugu, et võõraste kohanimedega. Kas teate, mida näitab vatt? Vatt näitab võimsust, võib öelda, et aja ja töö suhet, töö tegemise kiirust. Eestis vatte napib, investeeringud on ootel või mujale liikunud, jõud Eesti energeetikas on raugenud, hädasti on vaja tootmisvõimsusi juurde luua. Sellest sõltub meie varustuskindlus, tööstuse konkurentsivõime, meie heaolu, iseseisvus.
Võib ennustada sipelgapesa ja seapõrna pealt ning usaldada kokkuvõttes naabreid rohkem kui iseend, aga targad rahvad nii ei käitu. Tark rahvas usaldab omasid ja loob ise oma tulevikku, teab, et tõsises kriisis saab loota ainult enda valmisolekule. Niisiis – Äripäeva käima lükatud „Edukas Eesti“ on üks platvorm, kus seda tulevikku ehitada. Mind nagu aru saate, huvitavad eelkõige meie tuleviku energiat käsitlevad ideed. Luban, et ekstraklassimõtted teeme Soome-Balti ühe suurima erakapitalil energiafirmaga Eesti Gaas ka teoks.
Oluline on see nii lühikeses kui pikas tulevikus. Kui vastupidiselt eelnevatele kriisidele näib praegu, et pangandus ja kinnisvara on tugevatel jalgadel, siis kõige haavatavamaks võib osutuda just töötlev tööstus. Toorme kallinemine, tarneahelate probleemid, transpordikulude kasv, kõrged energiahinnad, superinflatsioon, palgasurve, tasakaalustamata rohepööre. Täiuslik kombinatsioon kriisi hargnemiseks.
Eesti tööstust päästaks soodne ja moodne energia. Sellega looksime oma tööstustele konkurentsieelise ja riigile täiendava julgeolekugarantii, kindlustaksime töö ja sissetuleku Eesti inimestele, eriti väljaspool suurlinnu. Tööstust pole Eestisse vaja? Eesti on teenuste maa? Strateegiliselt oluline on toota peamised asjad ikka ise, kasvõi toit. Seda tundub on peale mitmeid kriise mõistmas kogu maailm. Ja mis teenust hakkab pakkuma näiteks Kesk-Eestis marmelaaditehase püsti pannud ettevõtja? Ta on aastaid sihikindlat ja tulemuslikku tööd teinud, ei ole tema süü, et meil võib olla täna ja tulevikus elekter ja gaas naabritest kallim, et tema varem kord nädalas Soome liikunud euroalus marmelaadi ei ole enam konkurentsivõimeline. Tema ei ole midagi valesti teinud, tema tunneb end üksi, oma riigi poolt mahajäetuna.
Oleme kriisi künnisel, raskem aeg seisab veel ees. Ettevõtja ootab oma plaanide tegemiseks kahte asja – stabiilset majanduskeskkonda ja etteennustavust. Tänases ebastabiilsuses ja ettearvamatuses tuleb sõnastada probleemid ja seada selged eesmärgid. Probleemide põhjused tuleb enne tagajärgede kaskaadi likvideerida. Kui näeme, et on elektrijaamade puudus, hakkame siis otsast lahendama ja ehitama. Kui me saame ise oma asjadega hakkama, pööravad ka partnerid meid austama ja usaldama ning meid kutsutakse otsuste tegemise juurde.
Meil kõigil on tuleviku suhtes vaja kindlustunnet. Meil on vaja oma energiapatareid, kohalikke vatte. Selleks tuleb kokku hoida, nii ettevõtjatel kui riigil, koonduda ja koostööd teha. Kindel on see, et mitte midagi tehes, antud juhul, kirjutamata jättes, pole võimalik ka mitte midagi saavutada.
Artikkel ilmus Äripäevas Eduka Eesti arvamuskonkursi 11. hooaja avamise puhul. Eesti Gaas on konkursi kauaaegne toetaja.
